Koha leidis oma koha

Kui inimene läheb maale ja võtab liisu päält oma lihtsa sajandi vanuse räsitud lõikelaua, siis ega sealt head restoranihõrgutist ei tule. Võib-olla. Igal juhul torkasin noa lõikelauast väheke nooremasse kohasse, mis sügavkülmutatuna oodanud külmikus oma paremaid aegu. Nahk oli küll sedavõrd vintskeks muutunud, et sellest saanuks fancy mobiilitasku juba teha. Liha oli ka veidi puine. OK, kõik muu juurdekuuluv oli värske. 

Kõigepealt tegin marinaadi vesi + äädikas + suhkur + sool. Kui numbreid tahad, siis kõik käib tegelikult tunde st maitse järgi 250 + 30 + .... Edasi tegin rumaluse nagu ei teaks, et värske kurk muutub happelises lahuses üsna näotuks. 

Riisinuudlid keema.

Külmutatud hernestest said pärast keetmist ja või lisamist ilus sametjas püree. Jahtudes muutub see päris tihkeks, nii et saaks voolida midagi. Ma ei hakanud pritskotiga praegu eputama, tulid sellised kaks sammaldunud kivi kurgikõrbes.

Kohafileed praadisin aga tapioca pärlitega. Nad näevad välja paraku oluliselt ilusamad, kui maitse on. Õigemini kõvad jäid, nagu akna vahel kuivanud täid.  

Ülejäänud kraami otsustasin supiks keeta, kuna see kraam ei ole praetuna enam päris see, mis värske kala.